Lummav kaheksajalg, merede mõistatus
Kaheksajalad muudavad kuju ja värvust, pritsivad tinti, kaovad pragude kaudu ja tunnevad maitset iminappadega. Miks nad siis meenutavad meid?
Sa istud Indoneesia Lembeh’ saare lähedal merepõhjas. Mitte kuigi sügaval, umbes viie meetri sügavusel, ja valgust jagub küllaga. Nagu sellises troopilises paigas oodata võib, on vesi soe. Kõikjal enda ümber näed peene hallikasmusta liiva säbaraid, mida kohati katab mingi rohekas kirme. Ümbrust uurides märkad meriteo koda. Rohmakast kojast eendub kuus jämedat oga. Vahest on valmistaja seal sees? Või on ta ehk ammu surnud ja koda kuulub nüüd mõnele erakvähile? Uudishimust keerad koja ümber. Rida iminappasid. Silmapaar.
Kaheksajalg. Täpsemalt Amphioctopus marginatus, keda tuntakse ka kookospähkli kaheksajalana. Rahvapärane nimetus tuleneb looma kombest peita end äravisatud kookospähklikoortesse (mõnikord ta isegi korjab neid üles ja tassib kaasas, et häda korral oleks peidupaik käepärast). Tegelikult aga sobib talle igasugune suur kest, näiteks teokarp.
Paari iminapaga hoiab kaheksajalg kaht merikarbi kojapoolet. Vaatad, kuidas ta laseb neil maha kukkuda ja upitab end pisut ülespoole. Jääb mulje, nagu ta hindaks olukorda. Sina püsid kivikujuna paigal. Hetke pärast ronib kaheksajalg kojast välja. Tema keha on umbes pöidlapikkune, kombitsad ehk haarmed vahest kolm korda pikemad. Liiva peale liikudes muutub ta sama karva tumehalliks. Kas ta läheb ära? Ei. Ta ajab mõne kombitsa siueldes üle liiva ja teised üle koja. Üheainsa heitega pöörab ta koja jälle teistpidi ja voolab sisse.
Sa ei taha teda rohkem häirida ja hakkad just eemale ujuma, kui märkad kerget liikumist. Loom on välja pritsinud veejoa, et koja huulealust liivast puhastada. Koja ja merepõhja vahele jääb nüüd väike avaus. Selles ilmuvad taas nähtavale silmad. Sa nihutad oma maski lähemale ja hetkeks vaatate teineteisele otsa. Kõigist selgrootutest tunduvad just kaheksajalad olevat kõige rohkem meie moodi. Osalt sellepärast, et nad vastavad su pilgule nii, nagu uuriksid sind üksipulgi. (See eristab neid ka paljudest selgroogsetest: enamik kalu ei näe nii välja, nagu nad jõllitaksid sind.) Teine põhjus on osavus. Kaheksajalgade kaheksal kombitsal paikneb sadu iminappasid, mis võimaldavad neil objektidega manipuleerida: avada karpide kodasid, lammutada akvaariumi filtrisüsteemi või keerata purkidelt kaasi maha. Sellega eristuvad nad niisugustest imetajatest nagu delfiinid, kellele seab kogu nende nutikuse juures piirangud kehaehitus ja kes naljalt midagi lahti ei kruvi.
Samal ajal on kaheksajalad meist nii erinevad nagu ükskõik milline maaväline olend, keda on võimalik ette kujutada. Esiteks on neil kolm südant ja sinine veri. Kui nad tunnevad, et on ohus, pritsivad nad välja tindipilve ja sööstavad teises suunas minema. Neil pole luid. Nende ainsad kõvad kehaosad on papagoi nokaga sarnanev nokis ja aju ümbritsev kõhretükk. Tänu sellele on neil lihtne tillukeste pragude kaudu kaduda, mis võimaldab neil mustkunstniku kombel välja pääseda igalt poolt peale kõige kaheksajalakindlamaks tehtud akvaariumi. Nende kõik iminapad pole ainult ükshaaval liigutatavad, vaid ka kaetud maitseretseptoritega – kujuta ette, kui su keha kataksid sajad keeled. Nende nahk sisaldab rakke, mis tajuvad valgust. Kõige üleloomulikum – kuid las see veel ootab. Kõigepealt saagem tuttavaks ühe teise kaheksajalaga.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti novembrinumbrist.
