Kuuba valmistub turismilaineks
Soojenevad suhted USA-ga on pannud Kuuba rõõmsalt, aga valvsalt valmistuma külma sõja aegsest vaenlasriigist saabuvate turistide laineks.
Kuuba ilmus nähtavale esmaspäeva hommikul kohe pärast päikesetõusu. Saar on ühest otsast teise ligi 1300 kilomeetrit pikk. Mõnda aega paistis ta virvendusena horisondil, siis eristusid roosatava taeva taustal künklikud kontuurid, lõpuks katused. Midagi kumerat, võib-olla kuppel.
Laeva kõige ülemise teki olid ummistanud televisiooni võttegrupid. Meie, ülejäänud, tunglesime järgmise teki reelingute ääres. Keegi jagas väikseid Kuuba ja USA lippe. Nüüd suutsime eristada kaldarinnatist ja -promenaadi Malecóni, mis täidab inimeste jaoks, kes tahavad hingata värsket õhku või pisut puhata ülerahvastatud kodudest, ühise majaesise terrassi otstarvet. Soojadel õhtutel käivad kuubalased alati Malecónil, aga see oli midagi uut: kell oli üheksa hommikul ja Malecónile paistis olevat kogunenud rahvasumm. Nemadki lehvitasid lippe. Hõiskasid!
Mitte keegi meist polnud teadnud, mida oodata. Kui pühapäeva õhtupoolikul Miamist välja sõitsime, oli arvatud, et esimene USA ristluslaev, mis pärast ligi neljakümmend aastat Kuubal sildub, võib vallandada Castro-vastase vaenutegevuse. Ringi oli popsutanud üksik protestijate mootorpaat, kere külgedele maalitud väljakutsuvate punaste tähtedega „Democracia“, aga see oli ka kõik. Ja nüüd, kui jõudsime Havanna reisiterminali, pidutseti seal nii ülevoolavalt, et mul tuli valuutavahetuspunkti töötajaga vastastikku läbi klaasi hispaania keeles karjuda.
Mina: „ON SIIN ALATI NII SUUR LÄRM?“ Valuutavahetaja: „MIDA?“ Mina: „TRUMMID, MUUSIKA, TANTSIJAD? KAS NAD KÄIVAD ALATI LAEVU TERVITAMAS?“ Valuutavahetaja: „MIDA?“ Ta libistas mulle pastaka ja ma kirjutasin kviitungi tagaküljele: „KAS SEE ON AMEERIKLASTE PÄRAST?“ Naine noogutas kahetseva naeratusega ja pööritas silmi. Tantsijate kostüüm koosnes kõrgetest kontsadest, Kuuba lipu värvides trikoost ja juustesse kinnitatud suurest hõbedasest tähest. Vaatasime, kuidas kaks tantsijat pugesid laialt naeratades ja poseerides külje alla ühele maabuvale lühikestes pükstes meesreisijale. Töötaja näos välgatas miski – minu meelest halvakspanu – ning ta langetas pilgu ja jätkas peesode lugemist. Mobiilifotod kohalikest iludustest rahvusvärvides ülakehadega levisid hiljem märkimisväärse kiirusega ja tekitasid pahandust.
„AMIGA, TULE ISTU MEIE VAHELE,“ nõudsid Javier ja Lydia. Nad on ühes terminali lähedal asuvas lagunevas majas naabrid. Lydia oli histórico laeva saabumisest uudistes nii palju kuulnud, et nad jalutasid kohale oma silmaga vaatama. Neil oli kaasas rull tamiili ja natuke krevetitükke söödaks ning nad istusid puupüsti rahvast täis kaldarinnatisel kõrvuti, õngenöör vees, ja uudistasid sildunud laeva. Nüüd trügisid nad endid pisut kõrvale, et mulle ruumi teha.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti novembrinumbrist.
