Uued eurooplased ja kontinendi muutuv pale

30. september 2016, 22:58
„Meil läheb siin kenasti ja meid võeti hästi vastu,“ ütleb 88-aastane Abed Mohammed Al Khader, Süüriast põgenenud 16-liikmelise perekonna patriarh, „kuid me tahame tagasi minna.“
Mullu veebruaris saabusid nad Berliini ja said üheskoos veel 1500 pagulasega ulualuse suures võimlas olümpiastaadioni lähedal.

Möödunud aastal saabus Euroopasse enam kui miljon pagulast, kellest paljud põgenesid Süürias, Afganistanis ja Iraagis möllava sõja eest. Tänavu on neile lisandunud veel mitusada tuhat. Maailmajao viimane suurim rahvasteränne raputab poliitikamaastikku, paneb proovile sallivuse ja heidab kinda kultuuridele.

Euroopas on suurema osa põgenikke võtnud vastu Saksamaa ning seetõttu pidanud ka kõige rohkem rinda pistma nende mõjuga oma kultuurile.

Kui te olete eurooplane, ja kui olete sakslane, siis olete nüüdseks elanud juba aasta keset kõhedust tekitavat avalikku debatti selle üle, mida Euroopa identiteet õigupoolest tähendab ning kuidas mujal sündinud inimesed sellesse sobituvad. 2015. aasta augusti lõpuks oli Lähis-Idast pärit pagulaste saabumisest tekkinud pinged paisunud väljakannatamatuks. Austrias leiti ühest smugeldajate mahajäetud lukustatud veoautost seitsekümmend üks surnukeha. Dresdeni lähedal Heidenaus läksid neonatsidest pätid varjupaiga ees politseinikele kallale. Kui Saksamaa kantsler Angela Merkel pagulaste toetuseks seda varjupaika külastas, võtsid vihased meeleavaldajad teda vastu hüüetega „Meie oleme rahvas!“. Teda kutsuti hooraks, lolliks litsiks ja Volksverräter’iks – see natsiaegne epiteet tähendab rahva reeturit.

SOMAALLASED ROOTSIS. „Ma pean end somaallaseks
ning ma arvan, et selleks ma jäängi. Tulin Rootsi, et leida rahu. Rootsi on väga hea maa,“ ütleb Asad Abdiassiz Dahir (16). Muqdishos sunniti teda liituma islamistliku sõjalise rühmituse Ash-Shabâbiga, mistõttu ta põgenes. Tema perekond elab tänini Somaalias.

Viis päeva pärast seda, 31. augustil, pidas Merkel Berliinis iga-aastase suvise pressikonverentsi. Samal ajal tunglesid Süüria pagulased Budapestis Saksamaale sõitvatele rongidele. Merkel oli kõigutamatu nagu harilikult. Tema sõnul ennustab valitsus, et 2015. aastal saabub riiki 800 000 pagulast. (Lõpuks ületas see arv miljonit.) Ta tuletas ajakirjanikele meelde, et Saksamaa põhiseadus tagab õiguse poliitilisele varjupaigale ning põhiseaduse esimene punkt ütleb: „Inimese väärikus on puutumatu.“ Ning tuleb möönda, et selliseid sakslasi, kes pidasid neist lubadustest kinni ning aitasid pagulasi, oli palju rohkem kui neid, kes loopisid kive ja pildusid solvanguid. „Saksamaa on tugev riik,“ ütles Merkel. „Me oleme saavutanud väga palju. Me suudame seda!“

Ühel päeval raiutakse need sõnad – „Wir schaffen das!“ – võib-olla tema hauakivile. Esialgu on aga nende abil saanud Saksamaast üks ülemaailmse draama mõjuvamaid näitelavasid. Ülemaailmne migratsioon on juba aastakümneid suurenenud kiiremini kui rahvaarv. ÜRO andmeil elas 2015. aastal maailmas 244 miljonit immigranti ehk inimest, kes elavad maal, kus nad pole sündinud. Oma sünnimaalt lahkuma sunnitud pagulaste arv 21 miljonit oli suurem kui kunagi varem pärast Teist maailmasõda. Teadlased arvavad, et kliimamuutus kasvatab sagenevate põudade ja meretaseme tõusu tõttu seda arvu veelgi, mõnede sõnul andis see oma panuse Süüria kodusõtta, mis põhjustas praeguse rahvasterännu Euroopasse.

ALÞEERLASED PRANTSUSMAAL. „Diskrimineerimine
algas koolis. Olin siis kuue- või seitsmeaastane. See oli Alþeeria sõja ajal,“ ütleb 66-aastane kirjanik Patricia Fatima Houiche. Tema ema oli prantslanna, isa (pildil) üks Alþeeria
iseseisvuslaste juhte. Suurema osa oma elust on ta elanud Prantsusmaal. Ka tema lapsed on seal. Ta loodab aga, et ta maetakse Alþeeriasse.

Pagulased saabuvad mandrile, mis Teisest maailmasõjast peale on saanud koduks kolmandikule kogu maailma immigrantidele. Euroopa suurriikides, mis omal ajal läkitasid tohutuid rahvamasse Ameerika Ühendriikidesse, elab tänapäeval Ameerika Ühendriikidega võrreldaval määral võõral maal sündinud elanikke. Vaid mõned üksikud Euroopa meeled ja veelgi vähesemad Euroopa südamed on aga end sellele lainele keeranud. Isegi Ameerika Ühendriikides, mida John F. Kennedy kutsus immigrantide riigiks, on immigratsioon alati olnud lahkarvamusi tekitav teema. 1750. aastail tundis Benjamin Franklin muret, et Pennsylvaniasse saabub liiga palju sakslasi. Tema arvates olid nad tõmmu nahaga.

Selle kirjeldamiseks, mida Franklin kartis, on saksa keeles olemas sõna: Überfremdung ehk ülevälismaastumine. See on hirm, et kodukant muutub tundmatuseni, kuna seal on liiga palju võõramaalasi, kes räägivad võõraid keeli ja käituvad võõral moel. Suurem osa meist suudab sügavalt endasse vaadates seda tunnet arvatavasti kas või ette kujutada. Saksamaal on see möödunud aasta vältel olnud tuliselt esiplaanil. Dresdenis ja Erfurtis on peetud öiseid kihutuskoosolekuid ja harrastatud leegitsevat retoorikat. On olnud sadu rünnakuid pagulaskeskustele, mis seisavad enamjaolt endiselt tühjalt. Kuid vaid mõni päev enne Merkeli pressikonverentsi viskasid purjus kaabakad ühe Hannoveri lähedal Salzhemmendorfis asuva pagulaskeskuse aknast sisse lapse magamistuppa süütepudeli.

„Me elame siin, me oleme siin sündinud ja üles kasvanud. Aga mu südames on Türgi,“ ütleb 34-aastane Ali Tecimen (tagareas sinise jakiga). Tema vanavanemad (ees) saabusid Saksamaale võõrtöölistena 1970. aastail, mil tema ema (paremal) oli väike. Perekond, kuhu kuulub ka Tecimeni naine (vasakul) ja kaks last, elab Berliinis.

Sellest hoolimata oli Saksamaa ajaloo taustal küll vaiksemalt, kuid vähemalt sama selgelt kosta ka paremate inglite tiivalööke. Kolmveerandi sajandi eest saatsid sakslased juute täis laaditud ronge ida poole koonduslaagritesse. Nüüd võtsid nad Müncheni raudteejaamas moslemeist pagulasi vastu toidu, vee, pehmete mänguloomade ja naeratustega. Ühes Saksa taskuhäälingus, mida ma mullu sügisel kuulama hakkasin, kuulsin üht Die Zeiti ajakirjanikku kuulajatele ütlemas, et pole midagi valesti, kui tunned end sellise muutuse pärast rõõmust joobnuna. Sellele vastas üks teine ajakirjanik torkega, et peagi saabub pohmelus.

„Euroopa Liit on praegu väga hapras olukorras,“ ütles mulle aprillis Saksamaa Euroopa asjade riigiminister Michael Roth. „Loodetavasti inimesed teavad seda.“ Pagulaste laine ning Saksamaa suutmatus veenda ülejäänud mandrit neid tema eeskujul avasüli vastu võtma oli üks selle hapruse peamisi põhjuseid ning 23. juunil, mil britid otsustasid referendumi tulemusena Euroopa Liidust lahkuda, sai sellest teada terve maailm. Pagulased ei olnud küll seal põhiküsimus – Suurbritannia pole neid peaaegu üldse vastu võtnud –, kuid küsitlused näitasid, et Brexiti poolt hääletanute peamiseks ajendiks oli nii EL-i-sisese kui ka väljastpoolt seda lähtuva immigratsiooni piiramine.

Suurbritannias toimunu ning ka teistes maades üha tuult tiibadesse koguv populistlik vastuseis immigratsioonile vaid suurendab Saksamaal toimuva olulisust. Kas sakslased suudavad olla üle oma rängast minevikust ning saada Willkommenskultur’iks – kultuuriks, mis võtab võõraid avasüli vastu? Kui jah, siis võime siin maailmas, mis on aina enam täis nii immigrante kui ka ksenofoobe, jääda siiski lootusrikkaks.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti oktoobrinumbrist.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
National Geographic Eesti pakub harivat lugemist kogu perele.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Ajakirjal on 87 000 lugejat.
Hind: e-arve püsimaksega 5,49 €, aastaks 64 €
Telli Ajakiri