Mina ka olen Ameerika - afroameeriklaste julge muuseum
Washingtoni uus julge muuseum ja selle mitmekülgne kollektsioon näitavad afroameeriklaste kannatuste, visaduse ja triumfide isiklikku poolt.
Kui Gina McVey poleks Californias Sacramento lähedal asuvas Mercedes-Benzi esinduskaupluses juhuslikult ühe vormis sõduriga kohtunud, poleks ta ehk kunagi teada saanud, et tema vanaisal oli Ameerika ajaloos auväärne roll.
Ootesaalis tühjast-tähjast rääkides mainis McVey, et ta vanaisa oli teeninud Esimese maailmasõja ajal. Järgnesid tavalised küsimused: „Mida ta tegi? Kus ta teenis?“ McVey ei teadnud kuigipalju.
Lawrence Leslie McVey (vanem) moodustas sugupuust küllalt ähmaselt väljajoonistunud haru. Ta oli elanud riigi teises otsas, New Yorgis, ja surnud, kui Gina oli vaid 10-aastane. Naine kohtus oma vanaisaga ainult kaks korda. Wells Fargos riskinõustajana töötav McVey teadis aga üht perekonna pärimusse kuuluvat üksikasja: tema isapoolne vanaisa oli saanud Prantsuse valitsuselt uhke ordeni, kuid ta ei suutnud meenutada teenetemärgi nimetust.
„Ilme tema näol, kui ma ordenit mainisin, oli hindamatu. Ta küsis, kas mu vanaisa oli olnud mustanahaline,“ räägib McVey. Seda oli loogiline eeldada, kuna Gina ise on pähkelpruuni naha ja tumedate silmadega afroameerika naine.
„Siis ta ütles selle nime,“ jätkab ta. Croix de Guerre ehk Prantsuse sõjarist. „Ma vist hääldan seda täiesti valesti, kuid ta tahtis teada, kas mu vanaisa oli saanud selle ordeni.“
McVey meenutab sõduri järgmisi sõnu. „Kas sa ka tead, mis sul on? Sul on ajalugu.“
Need mundris mehe öeldud sõnad mõjusid käsuna. Tunni aja pärast otsis ta juba arvutist teavet Esimeses maailmasõjas osalenud mustanahaliste sõdurite kohta. Nelja nädala pärast oli ta Los Angeleses oma ema kodus ning kammis läbi 1968. aastast ehk vanaisa surmast saadik magamistoa kummutis seisnud metallkarbi sisu. Nelja kuu pärast oli Gina McVey Washingtonis, et anda kogutud materjal üle uuele riiklikule afroameerika ajaloo ja kultuuri muuseumile.
„Nad olid nähtust rabatud,“ ütleb McVey. Nende ette laoti sõjaordenitest, aukirjadest, fotodest ja ajaleheväljalõigetest koosnev aardekogu, mis sisaldas üksikasjalikke andmeid McVey vanaisa teenistuse kohta jalaväe 369. rügemendis – üksnes mustanahalistest meestest koosnevas üksuses, mida erakordse vapruse tõttu kutsuti Harlemi Põrguvõitlejateks (Harlem Hellfighters). Mustanahalised sõdurid, kellel ei olnud lubatud koos valgete sõduritega võitluses osaleda, teenisid muudel ametipostidel, näiteks koka või stividorina, kuid lõpuks kasutati neid Prantsusmaa vägede hõrenenud ridade täitmiseks. Nende kangelaslikkus, mida praegu mäletatakse vähe, oli kunagi üle maailma kuulus.
„Koolis mulle seda ei õpetatud,“ ütleb McVey. „Oleks vaja, et keegi seal ütleks: „See on oluline. Me peame seda jagama.“.“
SMITHSONI INSTITUUDI muuseumidesse tulevad inimesed üle maailma avastama, mida tähendab olla ameeriklane. Selle aasta septembris saab see panteon uue liikme, millel on eriline missioon: mõtestada ümber Ameerika ajalugu läbi afroameeriklaste pilgu. Muuseumi asutamist juhtinud Lonnie Bunchi sõnul on see äratushüüd mäletamiseks.
Iga muuseumis talletatud ese, olgu selleks orjanduse kaotamise eest võidelnud Harriet Tubmani lauluraamat, rock’n’roll’i legendi Chuck Berry Cadillac, kirjanik James Baldwini tindipott, kodanikuõiguste eest võitleja Rosa Parksi õmmeldud kleit, vagun ajast, mil mustanahalisted pidid valgetest eraldi istuma või Louisianas Angolas asuva kurikuulsa vangla vahitorn, kõneleb peatükist ajaloos, mis on täis ahelaid, allasurumist, vabadust ja püsimajäämist.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti oktoobrinumbrist.