Maiade kadunud impeeriumi otsingul
Julged ja auahned Mao dünastia valitsejad kujundasid jõuvõtete ja diplomaatiaga võimsaima liidu maia kultuuri ajaloos.
Holmuli linna muistsed varemed pole just teab mis vaatamisväärsus. Pealiskaudse vaatleja jaoks on need vaid hulk metsaga kaetud järsunõlvalisi künkaid keset Põhja-Guatemala džunglit Mehhiko piiri lähistel. Džungel on siinses Peténi nõos tihe ja soe, ent kuivem, kui võiks arvata. Ning vaikne, kui mitte arvestada tsikaadide põrinat ja aeg-ajalt kostvaid möiraahvide hüüdeid.
Lähemalt vaadates võib märgata, et enamik neist küngastest on koondunud võimsateks ringideks, meenutades justkui külmal ööl lõkke ümber kössitavaid rändureid. Veelgi hoolikamal vaatlusel selgub, et künkad on osaliselt moodustatud tahutud kiviplokkidest ning mõne külgedesse on raiutud käigud. Tegelikult ei olegi tegemist küngaste, vaid hoopis muistsete püramiididega, mis jäeti lagunema pärast seda, kui maiade tsivilisatsioon tuhat aastat tagasi kokku varises.
Maiade klassikalisel ajajärgul (aastatel 250–900) asus siin õitsev linn. Tol perioodil edenesid maiade kiri ja kultuur kõikjal tänapäeva Kesk-Ameerikas ja Lõuna-Mehhikos. Ent samuti oli tegu poliitiliselt murrangulise ajaga: kaks omavahel sõdivat linnriiki sattusid aastatepikkusesse konflikti ja võitlesid ülemvõimu pärast. Üks neist saavutas lühikeseks ajaks ülekaalu ja jõudis maiade ajaloos kõige lähemale impeeriumi loomisele. Seda juhtisid nn Mao valitsejad Kaanuli dünastiast, millest alles mõnikümmend aastat tagasi ei olnud keegi kuulnudki. Tänu linnriiki ümbritsevatele arheoloogilistele paikadele, sealhulgas Holmulile, klapitavad arheoloogid nüüd tükkhaaval kokku Mao dünastia valitsejate ajalugu.
Holmul ei ole niisugune suur ja kuulus arheoloogiline paik nagu lähedal asuv Tikal ning arheoloogid jätsid selle enamasti tähelepanuta, kuni 2000. aastal saabus Francisco Estrada-Belli. Itaalias sündinud guatemalalane on oma sagris juuste ja lõõgastunud olekuga karuselt nägus. Ta ei otsinud midagi uhket, näiteks klassikalise ajajärgu kirjatahvleid või ehitud matmispaiku, vaid lihtsalt teavet maiade juurte kohta. Ühe esimese asjana leidis ta hoone, mis asus mõne kilomeetri kaugusel Holmuli arvatavast kesksest püramiidide kogumist. Sealsed seinamaali jäänused kujutasid sõdalasi rännakul mingisse kaugesse paika.
Kummalisel kombel oli seinamaal osaliselt hävitatud, arvatavasti maiade endi poolt, just nagu oleksid nad soovinud kustutada ajalugu, millest see jutustas. Lootuses teada saada, miks see nõnda oli, kaevas Estrada-Belli käike mitmesse lähedalasuvasse püramiidi. Muistsed mesoameeriklased ehitasid oma püramiide etappide kaupa üksteise peale nagu matrjoškasid. Uue kihi lisamisega talletasid Holmuli elanikud alloleva ehitise, mis on võimaldanud teadlastel kaevata püramiididesse pääsemiseks käike ja näha varasemaid ehitisi peaaegu täpselt sellisena, nagu neid viimati kasutati.
2013. aastal rajas Estrada-Belli oma meeskonnaga käigu ühte suurematest püramiididest ja jõudis mööda iidse trepi jäänuseid tseremoniaalse hoone sissekäiguni. Olles roninud läbi laes oleva avause, leidsid nad muistse hauakambri sissekäigu kohalt kaheksa meetri pikkuse suurepäraselt säilinud friisi.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti septembrinumbrist.
