Kuumalaine - Vaikse ookeani mõistatus
Vaikset ookeani raputab hiigelsuur sooja vee laik. Mõned teadlased kardavad, et see on eelvaade tuleviku ookeanidele.
Esimene heeringavaal ilmus välja Marmoti lahes, kus meri keerab end konksus sõrmena ümber Alaska Kodiaki saare. Üks bioloog nägi, kuidas tema kõrval triivis poeg, otsekui mängiks. Merevesi loksus looma avatud lõugade vahelt sisse ja välja. Pritsmed uhtusid üle tema lõdva roosa keele. Surm, isegi võigast sorti surm, on metsikus põhjas liiga tavaline, et ärevust tekitada. Ent järgmise päeva hilishommikul, mälestuspüha nädalavahetuse hakul, märkasid parvlaeva Kennicott reisijad veel üht vaala läheduses hulpimas. Tema rasvakiht oli paks. Ta nägi terve välja. Kuid temagi oli surnud.
Kathi Lefebvre jutustab neist vaaladest, kui kõnnime krudinal mööda Kodiakist 320 kilomeetrit põhja poole jäävat kivist ja tuulist randa. Tüüpilisel aastal leitakse Alaska lahe lääneosas surnuna kaheksa vaala. 2015. aastal aga ilmus neid ainuüksi juunis surnuna välja vähemalt 12. Nende korjused püsisid nii tugevalt pinnal, et kajakad kasutasid neid kalapüügiplatvormidena. Kogu suve heitis Vaikne ookean 1600-kilomeetrisel rannikulõigul Anchorage’ist Aleuutideni kaljustesse abajatesse roiskuvaid jäänuseid. Vaalakorjuste juures nautisid pidusööki terved karuperekonnad.
Seattle’is paiknevas USA riikliku ookeani- ja atmosfääriameti (NOAA) loodepiirkonna kalandusteaduse keskuses teadurina töötav Lefebvre oli uurinud ühe korjuse silma vesivedelikku, üritades välja selgitada surma põhjust, kuid tulutult. Nüüd oleme temaga Alaskal Homeris Kachemaki lahe ääres ja nihkume ettevaatlikult lähemale kähinal hingavale surevale merisaarmale, kes lebab siruli rannal. Saarmaid hukkub lumetipuliste Kenai mägedega külgnevatel randadel sagedamini kui kunagi varem, sellepärast on Lefebvre tulnud siia uurima, kas nende saarmaste ja vaaladega juhtunu on kuidagi seotud.
Paaril viimasel aastal oli surm muutunud Põhja-Ameerika lääneranniku vetes tavalisemaks. Californiast Santa Barbarast kuni Alaska Sitka maakonnani haihtus mõõnalompidest miljoneid meritähti, nende kehad lagunesid, kiired murdusid küljest ja uitasid oma teed. Randadele kukkus surnult maha sadu tuhandeid ookeanil toituvaid merelinde. Californias suri nälga keskmisest 20 korda rohkem merilõvisid. Vaatasin pealt, kuidas teadlased tõstsid Homeris oranžidele kelkudele merisaarmaste laipu – üheainsa kuu jooksul leiti seal surnuna 79 saarmast. Aasta lõpuks jõudis surnud vaalade arv Alaska lahe lääneosas jahmatava 45-ni. Hulgihukkumised võivad olla looduses loomulikud nagu männimetsapõlengud, mis pühivad alalt kiiresti üle, tapavad nõrgemad ja puhastavad teed taassünnile. Neil saladuslikel surmadel aga oli kõigil midagi ühist: nad langesid kokku perioodiga, mil Põhja-Ameerika lääneranniku ookeanivee temperatuur purustas nüüdisajaloo rekordeid.
Ajal, mil ookeani soojenemine hävitab troopikas korallrahusid ja jää sulamine muudab Arktika elustikku, on olnud lihtne märkamata jätta, kui palju võib soe vesi ümber kujundada parasvöötme meresid. Enam mitte. 2013. aastast selle aasta alguseni püsis vesi mitmel pool läänerannikul nii hämmastavalt soojana, et meremaailm elas läbi enneolematu murrangu. Loomi ilmus paikadesse, kus neid polnud kunagi varem olnud. Kõigi aegade suurim mürgiste vetikate vohang sulges mitmeks kuuks California krabitööstuse. Toiduvõrgustiku olulised lülid purunesid. Pole selge, kas seda ookeani kuumalainet võimendas kasvuhoonegaaside õhku paiskamine või kujutas nähtus endast looduslike ilma- ja kliimatsüklite ääreala. Kuid ta jättis endast maha hirmuäratavad küsimused. Kas see oli mingi veider hälve, äärmuste ebatõenäoline kokkulangemine, millega nad olid salanõuna otsustanud mõnede mereasukate elu raskeks teha? Või oli see, nagu üks teadlane ütleb, peaproov, võimalik eelvaade olukorrale, mille merede soojenemine võib ükskord kaasa tuua, kui kliimamuutus laseb oma palaviku Vaiksesse ookeani lahti?
Sellal kui me Lefebvre’iga kaalume oma järgmist käiku, tuleb raadiotelefoni kutsung. Kaheksa kilomeetrit eemale Homeri maasäärele on ilmunud veel üks surnud saarmas. Läheme tagasi tolmusele parkimisplatsile, hüppame pikapisse ja asume teele.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti septembrinumbrist.
