Karusnahk jälle moes, aga loomade heaolu?
Moekunstnikud, hiphopitähed ja Hiina rikkad armastavad karusnahka ja muid loomanahku. Samal ajal püütakse muuta farmiloomade elu ja surm humaansemaks.
Valitses veebruari keskpaiga põhjamaine käre pakane. Taevas oli pilvitu, päike sädeles värskel lumel. Trampisime endale teed märgalale, mida kattis 23 sentimeetri paksune jää. Tundus, nagu viibiksin karusnahakaubanduse algusaegades, kunagi väga ammu kusagil kaugel.
Bill Mackowski, kes on küttinud karusloomi 60 aastat, enamasti Põhja-Maine’i kandis, osutas jääst välja turritavatele lepaokstele. Koprad hakkavad pärast esimest külmalainet haavaoksi koguma, selgitas ta, ja seejärel kuhjavad nende peale mittesöödavat leppa, et see vajutaks haava jää alla, kus nad seda talv läbi söövad. Ta raius raudlatiga jäässe augu ja ulatas lati mulle, et katsuksin põhja. „Tunned, kui kõva põhi on nende käiguteel?“ Kopraliiklus on selle kinni tallanud, ütles ta.
Ühes teises kohas jääd lahti murdes ütles Mackowski: „Kuulsid mullitamist?“ Ta raius augu laiemaks ja hakkas midagi üles vinnama, kuni tumedast veepinnast ilmus nähtavale imelik metallist riistapuu. See oli püünis, tihedalt sulgunud hiigelsuure kopra kaela ümber. Nood õhumullid, jäässe lukustatud hetk, pärinesid looma viimsest hingetõmbest.
„Sellist me kutsume supertekiks,“ ütles Mackowski. „On alles ilus nahk.“ Üle 25 dollari niisuguse eest ei saa, rehkendas ta, aga kogu kodutee kiirgas temast rahulolu, mida on tundnud tuhat põlvkonda edukaid jahimehi. Ikka veel rõõmustades ilusa päeva ja selle üle, kui hästi ta siinset maastikku lugeda oskab, meenutas Mackowski, mida üks teine talvine külaline talle kunagi ütles: „Kui inimesed suudaksid kopra tapmisest üle saada, maksaksid nad raha, et võiksid niimoodi siin käia.“
Tõtt-öelda tundub, et tapmisest üle saamises pole enam eriti küsimust. Tippmodellid, kes kunagi poseerisid reklaamide jaoks selliste loosungitega nagu „Ennemini käiksime alasti, kui kannaksime karusnahka!“, on hakanud esitlema karusnahast rõivaid. Moekunstnikud, kes 15?20 aastat tagasi ei julgenud karusnahka puutudagi, on samuti „tabust üle saanud“, nagu ütles Nova Scotia mingikasvataja Dan Mullen. Paljud karusnahaäris tegutsejad möönavad nüüd meelsasti, et valjult protestinud aktivistidel oli mõneti õigus: farmipidajad ei taganud oma loomadele rahuldavat hoolitsust. Kuid nad lisavad, et karusloomakasvatus on muutunud, kuigi aktivistid vaidlevad sellele vastu. Igatahes näivad paljud nüüd pidavat karusnaha kandmist isikliku valiku küsimuseks. Mõnes linnas on suurem tõenäosus saada altkulmu pilke selle eest, et toksid kõndides tekstisõnumeid.
Karusnahaäris valitsevad farmid, ja nende toodang on alates 1990-ndatest enam kui kahekordistunud. Mullu ulatus see umbes saja miljoni nahani aastas, millest enamik olid mingi- ja osa rebasenahad. Jahimehed lisavad neile harilikult miljoneid kopra-, koioti-, pesukaru-, ondatra- ja muid nahku. Rääkimata lugematutest miljonitest veistest, lammastest, küülikutest, jaanalindudest, krokodillidest, alligaatoritest ja kaimanitest, keda tapetakse nii toiduks kui ka naha pärast.
Aga vaevalt et neid arve vaja on. Piisab ringi vaatamisest. Kui kunagi kuulus karusnahk vankumatult tavapärase talvise moevalikuna rikaste matroonide ja kõrgklassi klubides pidutsejate garderoobi, siis nüüd kannavad seda hiphopparid ja Z-põlvkond.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti septembrinumbrist.