Karusnahk jälle moes, aga loomade heaolu?

Vingugaasiga tapetud märgistatud mink sõidab konveierilindil nülgimismasinate juurde. Mingikorjused ei kõlba eriti muuks kui väetise valmistamiseks ja visatakse prügikasti. Sügisel, mil loomade karv talveks tiheneb, töötlevad pildil oleva Poola farmi sugused farmid tuhandeid minke päevas.  Foto: Paolo Marchetti

Moekunstnikud, hiphopitähed ja Hiina rikkad armastavad karusnahka ja muid loomanahku. Samal ajal püütakse muuta farmiloomade elu ja surm humaansemaks.

Valitses veebruari keskpaiga põhjamaine käre pakane. Taevas oli pilvitu, päike sädeles värskel lumel. Trampisime endale teed märgalale, mida kattis 23 sentimeetri paksune jää. Tundus, nagu viibiksin karusnahakaubanduse algusaegades, kunagi väga ammu kusagil kaugel.

Tööline valmistab ühes Colombia farmis nülgimiseks ette pruuni krokodillkaimanit, kes tapeti üheainsa noatõmbega kuklal. Ta lõikab korjuse peast sabani lõhki, seejärel koorib teine tööline naha maha. Kaimani nahka ei peeta nii luksuslikuks nagu Ameerika alligaatori oma ja müüakse seetõttu odavamalt.  Foto: Paolo Marchetti

Bill Mackowski, kes on küttinud karusloomi 60 aastat, enamasti Põhja-Maine’i kandis, osutas jääst välja turritavatele lepaokstele. Koprad hakkavad pärast esimest külmalainet haavaoksi koguma, selgitas ta, ja seejärel kuhjavad nende peale mittesöödavat leppa, et see vajutaks haava jää alla, kus nad seda talv läbi söövad. Ta raius raudlatiga jäässe augu ja ulatas lati mulle, et katsuksin põhja. „Tunned, kui kõva põhi on nende käiguteel?“ Kopraliiklus on selle kinni tallanud, ütles ta.

Ühes teises kohas jääd lahti murdes ütles Mackowski: „Kuulsid mullitamist?“ Ta raius augu laiemaks ja hakkas midagi üles vinnama, kuni tumedast veepinnast ilmus nähtavale imelik metallist riistapuu. See oli püünis, tihedalt sulgunud hiigelsuure kopra kaela ümber. Nood õhumullid, jäässe lukustatud hetk, pärinesid looma viimsest hingetõmbest.

National Geographic
National Geographicu põnevad erinumbrid
Ajakiri ilmub kuus korda aastas.

Mink kössitab ühes Poola farmis metallpuuris, kus ta veedab kogu elu, umbes kuus kuni kaheksa kuud. Mõned karusloomakasvatajad, eriti Euroopa omad, järgivaid rangeid uusi standardeid, millega püütakse parandada minkide ja teiste kauni naha pärast himustatud loomade elutingimusi.  Foto: Paolo Marchetti

„Sellist me kutsume supertekiks,“ ütles Mackowski. „On alles ilus nahk.“ Üle 25 dollari niisuguse eest ei saa, rehkendas ta, aga kogu kodutee kiirgas temast rahulolu, mida on tundnud tuhat põlvkonda edukaid jahimehi. Ikka veel rõõmustades ilusa päeva ja selle üle, kui hästi ta siinset maastikku lugeda oskab, meenutas Mackowski, mida üks teine talvine külaline talle kunagi ütles: „Kui inimesed suudaksid kopra tapmisest üle saada, maksaksid nad raha, et võiksid niimoodi siin käia.“

Tõtt-öelda tundub, et tapmisest üle saamises pole enam eriti küsimust. Tippmodellid, kes kunagi poseerisid reklaamide jaoks selliste loosungitega nagu „Ennemini käiksime alasti, kui kannaksime karusnahka!“, on hakanud esitlema karusnahast rõivaid. Moekunstnikud, kes 15?20 aastat tagasi ei julgenud karusnahka puutudagi, on samuti „tabust üle saanud“, nagu ütles Nova Scotia mingikasvataja Dan Mullen. Paljud karusnahaäris tegutsejad möönavad nüüd meelsasti, et valjult protestinud aktivistidel oli mõneti õigus: farmipidajad ei taganud oma loomadele rahuldavat hoolitsust. Kuid nad lisavad, et karusloomakasvatus on muutunud, kuigi aktivistid vaidlevad sellele vastu. Igatahes näivad paljud nüüd pidavat karusnaha kandmist isikliku valiku küsimuseks. Mõnes linnas on suurem tõenäosus saada altkulmu pilke selle eest, et toksid kõndides tekstisõnumeid.

Karusnahaäris valitsevad farmid, ja nende toodang on alates 1990-ndatest enam kui kahekordistunud. Mullu ulatus see umbes saja miljoni nahani aastas, millest enamik olid mingi- ja osa rebasenahad. Jahimehed lisavad neile harilikult miljoneid kopra-, koioti-, pesukaru-, ondatra- ja muid nahku. Rääkimata lugematutest miljonitest veistest, lammastest, küülikutest, jaanalindudest, krokodillidest, alligaatoritest ja kaimanitest, keda tapetakse nii toiduks kui ka naha pärast.

Aga vaevalt et neid arve vaja on. Piisab ringi vaatamisest. Kui kunagi kuulus karusnahk vankumatult tavapärase talvise moevalikuna rikaste matroonide ja kõrgklassi klubides pidutsejate garderoobi, siis nüüd kannavad seda hiphopparid ja Z-põlvkond.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti septembrinumbrist.

Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163
Markus Savi
Markus SaviReklaamimüügi projektijuhtTel: 58 807 706