Erkki Peetsalu: Kiri Presidendile
Tere, hea President! Kirjutan Sulle esimest korda. Neid ridu kirja pannes ei tea ma veel, kes Sa oled ja kuidas Sind lõpuks välja valiti, aga see ei sega mind kirjutamast. Mul on Sinu üle väga hea meel ja ma loodan, et Sinul minu üle ka.
Muinasjutt, mis nüüd Sinu jaoks algab, on omalaadne ime – elu müsteerium kõigi oma heade ja varjukülgedega. Veel enne, kui Sa jõuad end oma uues ametis sisse seada, hakkavad paljud Sinult kui uuelt Presidendilt juba midagi soovima, tahtma, nõudma. Mina kirjutan, et anda Sulle teada: ma ei soovi Sinult midagi saada, vaid soovin Sulle anda.
Soovin Sulle üle anda omapoolse hea soovi õnnestumiseks! Et muinasjutt Heast Presidendist saaks alata, soovin südamest – avanegu Sulle laegas, mis on täis meie väikese rahva ühist väge, tarkust, visadust, nutikust…
Soovin Sulle väge seista silmitsi iseenda ja maailmaga selles uues rollis. Soovin Sulle tarkust osaleda täiel rinnal elu müsteeriumis ja märgata nii võimalusi kui ka ohte, unustamata vastutust. Soovin Sulle visadust ajada Eesti asja, et me väikese riigi ja rahvana ei lahustuks suures riikide ja rahvaste mäslevas meres.
Soovin Sulle nutikust ühendada uus ja vana, oma ja võõras, valge ja must, rikas ja vaene, noor ja eakas, naine ja mees, suur ja väike, linn ja maa, vaim ja võim, ilus ja kole, hea ja halb. Soovin Sulle lihtsust mõtetesse ja tegudesse. Soovin Sulle julgust otsustada ja käituda oma sisetunde põhjal, mitte tantsida kellegi teise pilli järgi. Soovin Sulle suurt südant ja elutervet huumorimeelt ning värsket pilku, et inspireerida ning aidata lahendada isegi kõige lootusetumana näivaid olukordi. Soovin Sulle ja Sinu rahvale küllust, hingerahu, vabadust, armastust, kaitset.
Soovin, et Sa lubaksid endal olla natuke „metsapoole“, nagu me kõik, ja et Sul jaguks jaksu kohtuda meist iga viimse kui ühega. Soovin Sulle ilusat muinasjuttu ühes kauni lossi, toetava õukonna ja tööka rahvaga – minu, meie uhiuus President!
Soovin, et Sa lubaksid endal olla natuke „metsapoole“, nagu me kõik.
