Pandad tagasi koju
Hiinlased oskavad hiidpandasid paljundada. Nüüd lastakse neid loodusesse, kus nii loomi kui ka nende elupaiku varitsevad ohud.
Kükitan rohu sisse, et minu poole tatsavat looma paremini näha. Ta on umbes neli kuud vana, jalgpallisuurune, pisut punnsilmne ning kindlasti pehme ja hästi lõhnav nagu koerakutsikas. Tunnen vastupandamatut tungi pandapoeg sülle haarata ja kaissu pigistada.
See armsus on üks põhjustest, miks hiidpanda on üle ilma kuulus ning Hiina jaoks kultuurisümbol, majanduslik kullaauk ja rahvuslik uhkus. Hiina on ainuke riik, kus neid Aasia karusid veel leidub. Praegu jälgib kogu maailm Hiina visasid ja mõnes mõttes enneolematult edukaid pingutusi pandade alalhoidmiseks.
Nagu paljusid väljasuremisohus liike, on hiidpandasid jäänud vähemaks sedamööda, kuidas kasvav inimasurkond on metsikuid maid enda kasutusse haaranud. Probleem pole kadunud ka pärast seda, kui hiidpanda kuulutati 1990. aastal väljasuremisohus liigiks. Ent viimase veerandsaja aastaga on hiinlased täiustanud paljundamismeetodeid ja rajanud tugeva, sadadest isenditest koosneva tehisasurkonna – ning kasutanud seda ära miljonite turismidollarite teenimiseks.
Kasvatada loomi tehistingimustes, imetlevate rahvahulkade silme all, on üks asi, tagada liigi säilimine looduses hoopis midagi muud. Sellest, mis hiidpanda kaitses edasi saab, võib oleneda, kas hiidpandast saab trellidetagune relikt või ta jääb looduses vabalt ringi uitama.
Hiidpanda on meisterkohaneja. „Meie, inimesed, oleme harjunud muutma keskkonda enda vajadustega sobivaks,“ ütleb Hiina hiidpanda kaitse ja uurimise keskuse direktor Zhang Hemin. Tema keskusele allub kolm pandabaasi: Bifengxia, Dujiangyan ja Wolong. „Erinevus seisneb selles, et panda muutis keskkonda sobitumiseks iseennast.“
Aeg ja vajadus on timminud panda end hästi tundma väga spetsiifilises elupaigas. Bioloogiliselt sarnaneb ta ikka veel oma lihasööjatest sugulastega. Sellel karul – DNA järgi on ta ehtne karulane – on olemas liha rebimiseks mõeldud kihvad ja liha seedimiseks vajalikud ensüümid. Fossiiliandmete lünklikkuse tõttu pole selge, millal täpselt ta teistest karudest lahknes. Hispaaniast leitud lõualuu järgi lahknes panda varajane eellane 11,6 miljonit aastat tagasi, DNA tõendite järgi 18 miljonit aastat tagasi. Ühest Hiina koopast leitud luud näitavad, et meile tuttaval kujul on hiidpanda vähemalt kaks miljonit aastat vana.
Selle üle, millal ja miks hakkas panda taimtoiduliseks, alles vaieldakse, aga aastatuhandeid kestnud kohastumise tulemusena on nüüdisaegne panda saanud mõned ainulaadsed tööriistad. Näiteks on tal toidu peenestamiseks lamedad purihambad ja randmepiirkonnas pöidlataoline luujätke (nn valepöial), mis aitab bambust haarata. Huvitaval kombel pole pandal spetsiaalseid soolemikroobe bambuse lagundamiseks, kuigi bambus moodustab nüüdseks 99 protsenti tema toidust. See on ka üks põhjustest, miks panda on suhteliselt madala energiatasemega loom. Piisava hulga toitainete saamiseks sööb ta päevas 9?18 kilogrammi taimset materjali.
Kuna hiidpanda armastab süüa kindlaid taimi, mis kasvavad kõige paremini suurte vanade puude all, mille tüvedes leidub õõnsusi poegade peitmiseks, ei saa ta elada ükskõik kus. Aga see spetsialiseerumine töötab nüüd talle vastu. Kunagi oli liik levinud kogu Lõuna- ja Ida-Hiinas ning Myanmari ja Vietnami põhjaosas. Praegu leidub teda üksnes Hiinas väikestes laiguti asetsevates mägielupaikades, umbes ühes protsendis liigi kunagisest levilast.
Kui palju pandasid vabas looduses elab? Teadlased on üritanud neid loendada alates 1970. aastatest, mil neid võis olla 2500 ringis. 1980. aastatel jäi neid järsult vähemaks, osalt bambuse loodusliku hävimise tõttu, mida periooditi ette tuleb. (Tavaliselt aitab pandadel sellised ökoloogilised sündmused üle elada viljakamasse elupaika ümber kolimine, aga kui neil pole kuhugi minna, jäävad nad nälga.)
Hiina valitsuse tellitud värskeimas, 2014. aasta uuringus loendati vabas looduses 1864 hiidpandat, 17 protsenti rohkem kui 2003. aastal. Ent National Geographicu stipendiaat ja mittetulundusliku looduskaitseühenduse Panda Mountain asutaja Marc Brody hoiatab, et selliseid täpseid arve ei saa usaldada.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti augustinumbrist.
