Linnapargid - kellele ja milleks
Sellel paigal on oma võlu – rõõm olla ühtaegu eksinud ja päral.
Kõnnin omapäi, järgnen nimetule ojale Ohio kirdeosas. Ronin murenevate savikallastega jõeorus üle langenud puude, settest hägune vesi vahutab väikestes kärestikes. Veepinnal ja puudel tantsivad päikesekiired. Võtan saapad jalast ja pladistan paljajalu läbi väikeste lompide. Tunnen varvaste vahel muda jahedust. Taamal, kohe tõusu lõpus, kostuvad linna hääled, kord valjenedes, siis jälle taandudes. Tsivilisatsioon on nii lähedal, ent tundub ometi nii kaugel. Just selles võimaluses lülituda ühelt keskkonnalt teisele peitubki linnapargi võlu.
Olen Cuyahoga Valley rahvuspargi kaugemas nurgas. Rahvuspark on kui kriipsjas tindiplekk Clevelandi ja Akroni paisuva linnavõrgustiku vahel. Pargi süda on vastupidav Cuyahoga jõgi, millest sai keskkonnahävingu sünonüüm, kui naftaga määrdunud risu vee peal põlema süttis. Park sündis viis aastat pärast põlengut, 1974. aastal, eksisteerides algul küll peamiselt üksnes nimeliselt, kuid laienedes siis maatükk maatüki haaval üle kompaktse oru.
Ilu on siin mitmekesine ja esineb kildudena. Puude vahele on peidetud liivakivist kaljud. Kunagisest autoremonditöökojast on vanasse kanalisse ehitatud kopratammi tõttu saanud soo. Vana staadioni koha peal, korvpallimeeskonna Cleveland Cavaliersi kunagise koduväljaku asemel, laiub nüüd avar väli, mis on ideaalne koht kullide vaatlemiseks. Tehis- ja looduslik maailm eksisteerivad teineteise kõrval, kihiti, ja konkureerivad mööda vana kanali pukseerimisrada liikuvate ratturite, matkajate ja tervisejooksjate tähelepanu pärast.
See on tänapäeva linnapark. Erinevalt varasemate ajastute täpselt kavandatud ja kujundatud avalikust ruumist esindavad sellised pargid linnadelt tagasivõidetud hüljatud alasid: juhuslikud metsasalud, mahajäetud sõjaväebaasid ja lennujaamad, tormivee kogumise süsteemid, raudteeliinid ja sillad. Kohad, kus erinevad maatükid asetsevad üksteise kõrval kui lapiteki tükid või paela otsa lükitud helmed.
Selline eksperimenteerimine toimub kõikjal maailmas. Raudteeparkidest, mida sageli luuakse inspireerituna New Yorgi High Line’i edust, on saanud Sydney, Helsingi ja muude linnade peibutuspunktid. Singapuris ehitatakse Changi lennujaama tehisvihmametsa. México serva kavandatakse Texcoco järve riismetele suurt parki.
Innovatsiooni mastaapsus ja inimeste kirglikkus selliste alade rajamisel on lummav. Linnaparke lähemalt uurides sai selgeks, et need ei ole asendusaine ülisuurtele ja sageli kaugetele rahvusparkidele, millega kaitstakse majesteetlikke metsi, mägesid ja kanjoneid.
Nende eesmärk on teine, ja tõele au andes vajame me mõlemat.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti augustinumbrist.
