Haide suvi: Laevahukuhai ehk pikkuim-hallhai
Kunagi valitsesid pikkuim-hallhaid avameredel ja kummitasid meremeeste õudusunenägudes. Nüüd on nad peaaegu hävinud.
Kui 1971. aastal jõudis USA kinodesse dokumentaalfilm „Blue Water, White Death“ („Sinine vesi, valge surm“), said selle kaadrid vastu sukeldumispuure viskuvatest mõrtsukhaidest otsekohe kuulsaks. 45 aastat hiljem väärib aga enim tähelepanu pikk stseen Lõuna-Aafrika Vabariigi rannikust 150 kilomeetri kaugusel vaalakorjuse ümber parvlevatest pikkuim-hallhaidest.
Stseen on erakordne kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et sukeldujad tulevad haide filmimiseks kaitsvatest puuridest välja, varem polnud keegi üritanud toituvate haide keskel niimoodi filmida. Ja teiseks ei pruugi selline stseen enam iial korduda – see on nagu mere versioon viimasest fotost, mis kujutab Põhja-Ameerika tasandikel uitavaid lõputuid piisonikarju. „Neid polnud võimalik kokku lugeda, neid oli nii palju,“ ütleb üks sukeldujatest Valerie Taylor. „Seda ei juhtu enam kunagi, igatahes mitte sinu eluajal. Võib-olla kellegi teise, aga ma ei usu.“
Quinti looga on aga see häda, et kui konkreetsed faktid on seal enam-vähem õiged, siis meeskonna elamused lähevad tegelikest väga palju lahku. Tõele vastab niipalju: Indianapolise ligi 1200 meeskonnaliikmest umbes 900 jõudis elusana vette ja enamik neist hukkus järgnenud viie päeva jooksul põrgulikes katsumustes. Ellu jäi ainult 317. Oli palju haisid, oli võikaid hairünnakuid.
Ent kui küsisin ühelt Indianapolise meeskonna liikmelt, 92-aastaselt tasase jutuga texaslaselt Cleatus Lebow’lt, mis oli vees hulpimise aja jooksul kõige raskem, vastas ta veel enne, kui jõudsin küsimusega lõpule: „Janu! Oleksin andnud kruusitäie vee eest mida iganes.“ Kuidas oli lugu haidega? „Neid võis vahel näha ringi ujumas, aga meid nad ei tülitanud,“ rääkis 92-aastane Lyle Umenhoffer. „Kui haid olid läheduses, tuli olla valvas ja neid eemale peletada, kui nad liiga lähedale tulid. Aga ma ei ütleks, et ma neid tõesti kartsin. Meil oli muid muresid.“ (Praeguseks on Umenhoffer meie hulgast lahkunud.)
Tähtis on see lugu selgeks rääkida, sest pikkuim-hallhaide kujutamisel täitmatute tapjatena ja seega liigina, mis ei vääri säilitamist, võivad olla rängad tagajärjed. Tippkiskjate kõrvaldamise mõju maismaal mõistetakse hästi: see tekitab ökoloogilise kaose. (Näiteks mõnes Aafrika piirkonnas on lõvide ja leopardide arvukuse languse tõttu siginenud rohkem nii paaviane kui ka nende sooleparasiite, kellega nakatuvad üha enam ka inimesed.) Kuidas on pikkuim-hallhaide peaaegu täielik kadumine mõjutanud ookeaniökosüsteeme, kus nad olid kunagi nii tähtsal kohal? Meil pole aimugi. Mitte kõige vähematki. Liiki on nii vähe uuritud, et kui üritada mõista kasvõi tema enda hääbumise lugu, rääkimata selle mõjust teistele liikidele, on umbes sama tunne nagu püüdes kokku panna puslet, millel on enamik tükke puudu. Ja kui me peame eksikombel neid haisid kaabakateks, ei tunne me tõenäoliselt ka tungi puuduvaid tükke leida. Kui Indianapolis upuks tänapäeval, ei tülitaks tema meeskonda kohe kindlasti pikkuim-hallhaide hordid – ja seda ei tuleks pidada heaks uudiseks.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti augustinumbrist.
