DNA revolutsioon kompab eetika piire
Võimalus kiiresti elukoodi muuta on andnud meile looduse üle enneolematu võimu. Kas peaksime seda kasutama?
Anthony Jamesi kontoris ringi vaadates ei ole raske ära arvata, millega ta tegeleb. Seinad on kaetud sääsepiltidega. Riiulitel seisavad reas sääski käsitlevad raamatud.
Laua kõrval ripub plakat üht konkreetset liiki kujutava arvutigraafikaga. See on Aedes aegypti – tema kõik arenguetapid alates vastsest kuni täiskasvanueani, suurendatud nii mitu korda, et isegi „Jurassic Parki“ fännidel hakkaks kõhe. Tema auto numbrimärgil on vaid üks sõna: AEDES.
„Sääsed on olnud mu suur huvi 30 aastat,“ ütleb Irvine’is California ülikoolis molekulaargeneetikuna töötav James.
Sääselisi on ligikaudu 3500 liiki, ent Jamesi huvitavad neist vaid üksikud, Maa surmavaimate olendite hulka kuuluvad. Nende seas on ka Anopheles gambiae, kes kannab igal aastal sadu tuhandeid inimesi tapvat malaariaparasiiti. Suurema osa tööelust on James aga tegelenud perekonnaga Aedes.Ajaloolased usuvad, et sääsk jõudis Uude Maailma 17. sajandil Aafrikast saabunud orjalaevadega ning tõi kaasa miljoneid inimesi tapnud kollapalaviku. Praegu levitavad sääsed lisaks denguepalavikku, millesse nakatub aastas kuni 400 miljonit inimest, samuti järjest ohtlikumaks muutuvaid haigusetekitajaid, nagu Chikungunya, Lääne-Niiluse viirus ja Zika.
Eelmisel aastal Brasiiliast alguse saanud üha laienev Zika puhang näib põhjustavat mitmesuguseid neuroloogilisi vaevusi, sealhulgas haruldast defekti mikrokefaaliat, mille tagajärjel sünnivad lapsed ebanormaalselt väikese pea ja alaarenenud ajuga.
Jamesi labori ja töö eesmärk on leida viis, kuidas manipuleerida sääse geenidega nii, et putukad ei saaks selliseid haigusi enam levitada. Veel viimase ajani oli see pikk, üksildane ja suuresti teoreetiline teekond. Uue revolutsioonilise tehnoloogia CRISPR/Cas9 ja geeni sõidutamiseks (gene drive) nimetatava loodusliku süsteemi ühendamise tulemusena aga on teooria kiiresti realiseerumas.
CRISPR on andnud inimestele täiesti uut moodi võimu. Esimest korda ajaloos saavad teadlased kiiresti ja täpselt muuta, kustutada ja korraldada ümber peaaegu iga elusorganismi, sealhulgas inimese DNA-d. Viimase kolme aastaga on see tehnoloogia bioloogiat põhjalikult muutnud. Loomamudelitega töötavad teadlased on laborites üle maailma kasutanud CRISPR-i juba suurte geneetiliste vigade, sealhulgas lihasdüstroofia, tsüstilise fibroosi ja ühe hepatiidiliigi eest vastutavate mutatsioonide parandamiseks. Hiljuti hakkasid mitu uurimisrühma tegema CRISPR-iga katseid HIV-i kõrvaldamiseks inimrakkude DNA-st. Saavutatud on vaid osalist edu, kuid paljud teadlased on endiselt veendunud, et see tehnoloogia võib aidata leida AIDS-i ravi.
Teadlased on teinud ka katseid, kus CRISPR-i abil on eemaldatud sigadelt viirused, mis takistavad nende organite siirdamist inimestele. Ökoloogid uurivad võimalusi, kuidas saaks selle tehnoloogiaga kaitsta ohustatud liike. Mitmesuguste söögitaimedega tegelevad taimebioloogid on alustanud kahjureid ligimeelitavate geenide kustutamise katseid. Nii saaks CRISPR-iga, tänu millele toetutakse pigem bioloogiale kui kemikaalidele, aidata vähendada meie sõltuvust mürgistest taimekaitsevahenditest.
Ükski viimase sajandi teaduslik avastus pole pakkunud rohkem lootust ega tekitanud ebameeldivamaid eetilisi küsimusi. CRISPR-i kõige provokatiivsem kasutus oleks inimembrüo idutee ehk järgmisele põlvkonnale pärandatavat geneetilist materjali sisaldavate rakkude korrigeerimine geneetilise vea parandamiseks või soovitud omaduse võimendamiseks. Selline muudatus kanduks edasi selle inimese lastele, nende lastele ja nii lõpmatult. Niivõrd põhjapanevate muudatuste kõiki tagajärgi on raske, kui mitte võimatu, ette näha.
„See on imeline tehnoloogia, millel on palju suurepäraseid kasutusalasid. Kui teha midagi niivõrd saatuslikku nagu idutee ümberkirjutamine, peaks selleks olema väga hea põhjus,“ ütles Harvardi ja Massachusettsi tehnikaülikooli Broadi instituudi direktor ning inimgenoomi projekti juhtinud Eric Lander. „Samuti peab olema võimalik öelda, et selle valiku tegi ühiskond – üldsuse heakskiiduta ei juhtu midagi.“
„Teadlastel pole õigust sellistele küsimustele vastata,“ selgitas mulle Lander. „Ma ei oska ka öelda, kellel oleks.“
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti augustinumbrist.
