Väljaspool kahtlust
Mida teaduslikum on kohtuteadus, seda õiglasem on õigusemõistmine.
2009. aasta 3. novembri hommikul leidis Louisiana osariigis Lake Charlesi lähedal sõitev jalgrattur tee äärest noore naise laiba. Ta nägu oli nii rängalt pekstud, et seda oli võimatu tuvastada, kuid ebahariliku tätoveeringu järgi tegi politsei kindlaks, et tegu on 19-aastase Sierra Bouzigardiga. Calcasieu maakonna šerifijaoskond alustas šerif Tony Mancuso juhtimisel kohe naise viimaste tundide rekonstrueerimist. Inimesed, kes olid Bouzigardi vahetult enne surma näinud, olid lasknud tal kasutada oma telefoni. Valitud number andis politseile juhtlõnga.
Bouzigardi ründaja oli maha jätnud ka ideaalse jälje. Naise küünte alla oli elu eest võitlemise ajal jäänud kude, millest detektiivid suutsid eraldada selge DNA-proovi. Tapja leidmiseks tuli leida vaid sobiv vaste. Ohvri valitud telefoninumber juhatas politsei dokumentideta Mehhiko tööliste kambani. „Hakkasime taotlema lubasid DNA-proovide võtmiseks, otsima tõlke, tegema koostööd immigratsiooniametiga,“ meenutab Mancuso.
Ühegi mehhiklase DNA ei vastanud kuriteopaigalt võetud proovile. Samuti ei leitud midagi FBI endiste kurjategijate, kadunud isikute ja vahialuste DNA andmebaasist CODIS (Combined DNA Index System). Uurijad avaldasid kuulutusi, et leida inimesi, kes teavad midagi kuriteo kohta, ning Bouzigardi perekond pani vaevatasuks välja 10 000 USA dollarit. Juhtum jäi lahendamata.
Siis, 2015. aasta juunis kuulis šerifijaoskonnaga koostööd tegeva labori juhtiv DNA-analüütik Monica Quaal uuest huvitavast viisist, kuidas muukida lahti DNA-proovis sisalduvat teavet – viisist, milleks ei ole vaja kahtlusaluse DNA-d ega vastet andmebaasis. DNA-põhiseks fenotüüpimiseks nimetatava meetodiga tehakse kindlaks proovi maha jätnud isiku füüsilised tunnusjooned, sealhulgas geograafiline päritolu, silmavärv ja loomulik juuksevärv ning isegi võimalikud näojooned. Quaal mõtles kohe Bouzigardi juhtumile, kus kuriteopaika jäänud DNA oli ainus juhtlõng. Ta võttis ühendust Mancuso ja juhtumit uurinud leitnandi Les Blanchardiga ning nad saatsid proovi DNA-põhisele fenotüüpimisele spetsialiseerunud Parabon NanoLabsi bioinformaatika osakonna direktorile Ellen Greytakile.
Seal võttis uurimine ootamatu pöörde. Olemasolevate tõendite põhjal arvasid uurijad endiselt, et mõrvar on tõenäoliselt latiino – võimalik, et peatselt pärast kuriteo sooritamist piirkonnast põgenenud Mehhiko tööliste kamba liige. Ent Paraboni loodud DNA-põhisel portreel kujutatud isik oli heleda naha ja tedretähnidega. Tal olid pruunid juuksed ja tõenäoliselt rohelised või sinised silmad. Analüüsi andmetel pärines ta Põhja-Euroopast.
„Olime sunnitud astuma sammu tagasi ja tunnistama, et polnud kogu selle aja liikunud isegi mitte õiges suunas,“ ütleb Mancuso. Uute tõenditega varustatuna on ta lootusrikas. „Usun, et teatud hetkel suudame juhtumi lahendada, kuna meil on niivõrd hea DNA-proov ja see profiil,“ ütleb ta. „Me teame, milline on tapja. Lihtsalt ei tea, kes ta on.“
DNA-põhine fenotüüpimine on kriminalistikas suhteliselt uus nähtus ja osa kriitikuid kahtlevad selle kasutusvõimalustes. Meetodiga loodavad näopildid on geneetikal põhinevad ennustused, mitte fotod. Paljud välised tunnused, nagu habe või värvitud juuksed, pole DNA-s kirjas ja seega ei saa neid selle kaudu tuvastada. Siiski on Parabonil, mis nimetab näopiltide loomise teenust Snapshotiks, olnud klientideks üle 40 õiguskaitseasutuse. Inimese genoomi uuringuid juhtinud Craig Venter uurib uue personaliseeritud terviseteenuste ettevõtte Human Longevity raames samuti näo rekonstrueerimist DNA põhjal. Sama teevad paljud akadeemilised laborid.
Juurde tuleb teisigi kõrgtehnoloogilisi kriminalistikameetodeid. Kompuutertomograafiga saavad arstid teha virtuaalseid lahkamisi ja piiluda laipadesse, et leida mõrva kinnitavaid märke, mis tavalahkamise käigus on jäänud tähelepanuta. Teadlased uurivad, kas laipadel esinevate bakterite järgi on võimalik määrata täpsem surmaaeg. Katsetatakse isegi võimalust tuvastada süüdlane lisaks kuriteopaigale jäänud DNA-le ka maha jäetud bakterite mikroobse allkirja järgi.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti juulinumbrist.
Autor: Veronique Greenwood
