Lahing Virunga pärast
Maailma ühe kõige ohtlikuma rahvuspargi päästmine.
Virunga rahvusparki viivat konarlikku teed parandab seitsmest noormehest koosnev kirev seltskond. Tööd juhtima määratud pargivahil polnud raske märgata, mis on tal nendega ühist. Nad kõik sündisid ja kasvasid Kongo Demokraatliku Vabariigi idaserval rahvuspargis või selle ümber. Keegi neist ei olnud rikas. Keegi neist ei pidanudki kunagi rikkaks saama. Kõik nad olid näinud oma lähedasi langemas hoolimatust matšeetelöögist segase loogikaga sõjas, mille lõppu ei paistnud.
Nüüd töötasid nad kõik siin rahvuspargi heaks, täitsid auke ja puhastasid kraave, et ehitada 14 kilomeetri pikkusest ebatasasest kruusateest midagi märksa tõsisemat. See tee toob Bukima vahiposti Lääne turistid, kelle raha aitab Aafrika vanimat rahvusparki ülal pidada. Need inimesed tulevad siia peamiselt selleks, et teha teoks üks unistus ehk seista pelgalt mõne meetri kaugusel rahvuspargi kuulsatest asukatest, mägigorilladest.
Vähem tuntud, kuid sama tähtis on asjaolu, et Bukima tee ühendab rahvuspargi läheduses elavaid talunikke külaturgude ja veidi kaugemale jääva Goma linnaga. Aastaid oli tee üks suurte kivide ja vesiliiva meenutava poriga mülgas. See polnud läbitav ja muutis niigi raske elu veelgi raskemaks. Nüüd aga kasutas rahvuspark raha tee taastamiseks ja seda parandasid kohalikud mehed. Nii et tee oli ka side – ehkki nõrk – piirkonna kõige silmatorkavama riigiasutuse ja külaelanike vahel, kes silmitsevad rahvusparki vaenulikult ja vahel ka vihaga, sest usuvad, et see maa peab kuuluma neile.
Just selles seisneski pargivahi kapten Theo Kambale ja nende noormeeste peamine erinevus. Kambale suhtus parki suure lugupidamisega. Seda võis järeldada tema vormirõivaste siledusest ja hoolest, millega ta oli oma rohelised püksid veatult läikima löödud saabastesse toppinud. 55-aastane Kambale oli olnud pargivaht 31 aastat. Tema isa, samuti pargivahi, puskis kahvripühvel surnuks 1960. aastal, mil Kambale sündis. Ka tema vanem vend oli pargivaht, kes sai 2001. aastal surma ametikohuseid täites. Tapjaks polnud metsloom, vaid ühe relvarühmituse liige nendest paljudest, kes on kakskümmend aastat Virungat laastanud ja anastanud.
Nende vaesuses kasvanud noorte meeste meelest oli väga ebaõiglane, et Virunga ääretult viljakas muld, puud ja elusolendid on jõukatele turistidele silmarõõmu pakkumiseks seaduse kaitse all. Mehi sunniti liituma M23 nime all tuntud rühmitusega, mis tegi küll hulganisti etteheiteid korrumpeerinud valitsusele, kuid ise rahuldus esialgu riisumise ja vägistamisega Kongo idapiiri äärsel maaribal rahvuspargi lõunaosa lähedal. 2013. aasta lõpuks sundis Kongo sõjavägi ÜRO üksuste toetusel M23 põgenema. Nood seitse kuulusid rühmituse lihtsõdurite hulka, kellest võis ÜRO rahuvalvajate ja rahvuspargi töötajate meelest veel asja saada.
Bukima teel töötada oli raskem kui röövida ja see polnud ka nii tulus. Endised mässajad pidasid siiski vastu. See jättis Kambalele hea mulje. Ta kõneles nendega aeg-ajalt. „Siiamaani te õõnestasite turvatunnet,“ ütles ta. „Nüüd aga ehitate teed. See on algus. Hiljem saate teha muidki asju, kuid ilma rahuta ei saa elu edeneda. Nii et rääkige oma sõpradega. Rääkige neile, et nad oma relvarühmitustest ära tuleksid. Sest see ei ole elu. Elu algab siit,“ lisas ta teele osutades.
Pargivaht lootis, et tema sõnum jõuab pärale. Ta teadis noorte meeleheidet täis minevikku. Ta teadis, et suurem osa neist värvati vägisi. Noormeeste käsivarsi ja selga kattis varasemale poolorja seisundile viitav õudne armide võrk. Neid veidi üle kahekümneseid alatiseks jõhkruse jälgi kandvaid mehi nähes mõtles Kambale sõdalase tekitatud haavale oma paremas jalas. Võiks öelda, et see oli kohaliku elaniku tunnus. Kui nad suudavad oma minevikuhaavadest kaugemale vaadata, siis võib-olla õnnestub rahvusparki päästa.
Maailmas ei ole teist riikliku kaitse all olevat ala, mis oleks ühtaegu sama õnnistatud ja neetud kui Virunga. Tema ligikaudu 800 000 hektarile mahuvad liustikest toituvate jõgede võrk, üks Aafrika suurtest järvedest, päikeselõõsas savannid, läbimatud vihmametsad, üks mandri kõrgemaid mäetippe ja kaks kõige aktiivsemat vulkaani.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti juulinumbrist.
Autor: Robert Draper
