Kreeka, jumalad ja kauge nähtamatu
Vanad kreeklased uskusid, et kõige elava üle, kõrgematest maailmadest alumise ilmani, valitsevad jumalad. Ajapikku võtsid inimesed omaks uued, müstilisemad ja isiklikumad arusaamad hauatagusest elust.
Vana-Kreeka maailm oli täis jumalaid. Kõige võimsamad olid olümplased: Zeus, Hera, Apollon, Poseidon, Athena ja teised mütoloogia suurkujud. Jumalike Olümpose elanike kõrval kummardati veel sadu kohalikke jumalusi ja kangelasi.
Inimesed pöördusid jumalate poole samadel põhjustel nagu praegugi: paluti tervist ja turvalisust, jõukust, head saaki, ohutut meresõitu. Enamasti palvetasid kogukonnad ühiselt ning tõid veretuid ja vereohvreid, et pälvida poolehoidu nendelt salapärastelt jumalustelt, keda nad uskusid oma elude üle valitsevat.
Kuid mis juhtub pärast surma? Selles küsimuses vaadati Zeusi ja Poseidoni venna, allmaailma jumala Hadese poole. Aga surnuteriigi valitseja ei pakkunud julgustust. Udusesse pimedusse mähkunud Hadese (Nähtamatuse) riik, mida läbistas õuduste jõgi Styx, oli luuletaja Homerose kirjeldusel kõduneva jubeduse paik, kuhu tavalised inimesed – ja kangelasedki – pärast surma sattusid.
Loomuomane huvi inimelu olemuse vastu viis lõpuks uute usuvormide ja kultuste omaksvõtuni.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti juulinumbrist.
Autor: Caroline Alexander
