Haide suvi: Suur valge saladus
Tänu filmile „Lõuad“ on mõrtsukhai maailma kuulsaim hai. Miks me siis temast nii vähe teame?
Mõrtsukhaiga kohtumine looduses pole ligilähedaltki niisugune, nagu sa ootad. Algul ei tundu ta selle tigeda elukana, kellena oleme teda telesaadete mõjul hakanud ette kujutama. Ta on kerekas, meenutab üleliia punni topitud vorsti. Lodevad põselotid tudisevad piki keha, kui ta avab suu, mis muidu on nagu paksupõseline, veidi paokil huultega irve. Küljelt vaadates pole üks maailma suuremaid röövloomi eriti enamat kui töllakil mokkadega kloun.
Alles siis, kui see allveetola pöördub näoga sinu poole, mõistad, miks ta on maailma kardetuim loom. Eest ei ole tema pea enam pehme ja lotendav, vaid aheneb mustade silmade juurest algavaks kurjakuulutava moega nooljaks teravikuks. Imestunud naeratus on kadunud ja sul jagub silmi vaid viiesentimeetristele hammastele, mis suudavad vajutada ligi kahetonnise jõuga. Ta läheneb sulle aeglaselt ja kindlalt. Pöörab pead algul ühele ja siis teisele poole, mõõtes sind pilguga, hinnates, kas oled tema aega väärt. Kui sul veab, pöördub ta sinust eemale, moondudes taas klouniks, ja libiseb laisalt hämarusse.
Haisid on üle 500 liigi, aga enamiku inimeste kujutlusis tegelikult ainult üks. Kui animastuudio Pixar vajas filmi „Finding Nemo“ („Kalapoeg Nemo“) jaoks veealust kaabakat, ei vaadanud nad sõbraliku ammhai ega agressiivse tömpnina-hallhai poole. Nad ei kaalunud isegi mitte tiigerhaid, kes oleks Nemo korallrahust koju paremini sobinud. Just laia hambulise irvega mõrtsukhaid kujutavad filmiplakatid kleebiti tuhandetele reklaamtulpadele üle maailma.
Mõrtsukhai ehk valgehai on ookeani sümbolkala, ent ometi teame temast vähe, ja suur osa sellest, mida arvame teadvat, ei vasta lihtsalt tõele. Mõrtsukhai pole sõge jahipidaja (kui üldse, ründab ta ettevaatlikult), ta ei ela alati erakuna ja võib olla targem, kui teadlased on arvanud. „Lõugades“ mainitud kuulsad 1916. aasta New Jersey rünnakudki võis toime panna tömpnina-hallhai, mitte mõrtsukhai.
Me ei tea kindlalt, kui kaua mõrtsukhaid elavad, mitu kuud kestab nende tiinus või millal nad suguküpseks saavad. Mitte keegi ei ole näinud mõrtsukhaisid paaritumas ega poegimas. Ei teata õieti, kui palju neid on või kus täpselt nad enamiku elust viibivad. Kujuta ette, kui California, Lõuna-Aafrika Vabariigi ja Austraalia randadel peaks jahti maasturipikkune maismaaloom. Teadlased tunneksid tema paaritumiskombeid, rändeid ja käitumist viimse kui pisiasjanit, olles vaadelnud teda loomaaias, uurimisasutuses, võib-olla isegi tsirkuses. Vee all kehtivad aga teised reeglid. Mõrtsukhaid ilmuvad ja kaovad, nagu ise tahavad, mis teeb nende jälgimise sügavas vees peaaegu võimatuks. Klaasi taga pole nad nõus elama – tehistingimustes on mõned end surnuks näljutanud või päid vastu seinu tagunud. (Mitu akvaariumi on mõrtsukhaid nende endi turvalisuse huvides vabadusse lasknud, sest nad ründasid oma kaaslasi.)
Nüüd aga on teadlased moodsa tehnoloogia abiga väga lähedal vastuse leidmisele kahele küsimusele, mis on neid enim vaevanud: kui palju mõrtsukhaisid on ja kus nad käivad? Mõistatuste lahendamine võib aidata otsustada, kuidas end nende eest ja neid meie eest kaitsta. Kas siis, kui lõpuks näeme mõrtsukhaid selgesti iga nurga alt, väärib see maailma hirmuäratavaim mõrtsukas meie hirmu või kaastunnet?
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti juulinumbrist.
Autor: Erik Vance