Peruu eraldatud maailm

EMMA MARRIS

24. mai 2016, 21:40
Rahvuspargis elab Manu jõe ja selle lisajõgede ääres kõige rohkem tuhat matsigenkat. Nad harivad maad ja peavad metsas jahti, kuid ainult iseendale elatise hankimiseks. Ämmalahv on nende eelistatuim jahisaak – ja ka eelistatuim lemmikloom.

Manu rahvuspark on loodusime, mida kaitsevad – vähemalt senimaani – eraldatus ja põliselanikest kütid sügaval vihmametsas.

Elias Machipango Shuverireni võtab palmipuust vibu ja teritatud otsaga bambusest nooled. Me läheme ahvijahile Peruu Manu rahvusparki – see tohutu kaitsealune vihmametsalaam on üks elurikkamaid parke maailmas.

Jaht on seaduslik. Elias kuulub matsigenkade nime kandvate põliselanike hulka, keda elab pargis enamasti Manu jõe ja selle lisajõgede ääres alla tuhande. Kõikidel pargi põliselanikel, olgu siis nn kokkupuuteta hõimudel või matsigenkadel, on õigus iseenda jaoks siinseid taimi ja loomi tarbida, aga pargisaadusi müüa ja püssiga jahti pidada nad ilma eriloata ei tohi. Elias ja tema naine – Manus tuntakse inimesi eesnime järgi – kasvatavad Yomibato jõe kaldal väikesel lagendikul maniokki, puuvilla ja muid taimi. Nende lapsed korjavad puuvilju ja ravimtaimi. Elias püüab kala ja langetab metsa. Ta peab jahti iseäranis ämmalahvidele ja tava-villakahvidele, kes on matsigenkade lemmiktoit. Mõlemad on ohustatud liigid.

Lemmikloomast pruunselgtamariin klammerdub Manu
rahvuspargi sügavuses Yomibato jões kümbleva
matsigenka tüdruku Yoina Mameria Nontsotega külge.

See on juba ammu niiviisi olnud, kuid matsigenkade arv kasvab ja see muudab mõned parki armastavad bioloogid murelikuks. Mis saab siis, kui neid on kaks korda rohkem kui praegu? Mis juhtub siis, kui nad hakkavad kasutama püsse? Kas ahvide asurkond jääb püsima? Kuidas muutub mets ilma nende liikideta, kes kannavad džunglis toitudes laiali viljapuude seemneid?

Rahvuspargi kaitsmine muutub seda tähtsamaks, mida enam maagaasi ammutamine, maavarade kaevandamine ja puiduraie killustavad rahvusparki ümbritsevat metsa. Tähtsamaks muutuvad ka küsimused „Kas seal elavad inimesed on rahvuspargile head või halvad?“ ja „Kas rahvuspark on neile hea?“.

53-aastane mustade käharjuuste ja erksate silmadega Elias kannab rohelist jalgpallurisärki, lühikesi pükse ja vanadest rehvidest valmistud sandaale. Tema kodupaigaks on palmilehtedest katustega lahtiste hoonetega välu. Kui me mullu ühel lämbel novembripäeval üle Eliase põldude minnes džunglisse sukeldusime, saatsid meid tema väimees Martin, tütar Thalia ja teismeline tütretütar. Martin oli nagu Eliaski relvastatud vibu ja nooltega. Thalial oli käsitsi kootud kandepael taimede kojuviimiseks. Minuga oli kaasas antropoloog Glenn Shepard, kes on 30 aastat töötanud ja elanud matsigenkade hulgas ning on üks väheseid täiesti vabalt nende keelt valdavaid võõraid.

Matsigenkadest õpilased söövad kooliekskursioonil traditsioonilisel viisil püütud kala. Odaviljaku juured tambitakse pudruks ja segatakse jõevette. Juurtest vabanenud aine rotenoon uimastab küll kalu, aga mitte neid söövaid inimesi.

Viis minutit džunglis viibinud, kuulsime hüppurahv molohite hõikeid. Jahimehed ei aeglustanud sammu. Hüppurahvid on teismelistele harjutamiseks. Veel viie minuti pärast kuulsime trobikonda kaputsiinahve. Elias peatus ja isegi kergitas vibu, kuid laskis neil minna. Ta ootas midagi suuremat ja rohkem pošini't ehk hõrgumat. Hakkasime viljapuid üle vaatama ja leidsime peagi mitu hiljaaegu vilju kukutanud puud. Ahvid olid siin olnud, kuid lahkunud. Möödus veel üks tund. Viimaks lõi Thalia nägu särama. „Ošeto,“ ütles ta sosinal – ämmalahvid.

Nüüd nägime neid karjakaupa ja väga kiiresti hüppamas mööda puulatvu meist 20–30 meetrit kõrgemal. Jaht oli alanud – ja mina olin see mees, kes puujuurtele komistas, väätidesse prantsatas, poril libastus ning madusid peljates okastesse ja ämblikuvõrkudesse jooksis. Elias ja tema pere olid nõtkemad, aga see rägastik oli isegi neile raske. Juba maa peal elavate loomade – näiteks rasvaste nabasigade – küttimisega on tükk tegemist. Et ämmalahvi kotti panna, peab matsigenkast jahimees talle kõigepealt järele jõudma ja siis laskma otse üles kuuekorruselise maja kõrgusel siia-sinna liikuva märgi pihta.

Paremate tulemuste saavutamisel on tal abiks mitu looduslikku ravimit. Tihtipeale joob ta umbkaudu ööpäev enne jahti ayahuasca't – see kange psühhoaktiivne segu paneb ta oksendama. Ayahuasca pidavat puhastama ta kahjulikest vaimsetest mõjudest ja viima ühendusse saaklooma ohjavate vaimudega. Täpsemaks sihtimiseks võib ta pigistada silma ühe taime mahla. Jahi ajal võib ta mäluda teatavat lõikheinalist ehk piri-pirit, millel elutseb meeli teritav psühhoaktiivne seen. Shepard nimetab neid džungli Ritaliniks.

Aga ükski nendest sooritusvõime parandajatest ei taga edu. Me jälgisime kõrgel pea kohal vilksatavate pikkade jäsemetega varjude all Thalia märguandeid. Elias sööstis ettepoole, jõudis ühele emasloomale järele, sihtis ja saatis noole lendu. Kuid ei tabanud. Ahvid panid plehku. Teiseks lasuks ei olnud enam võimalust. Kui tal oleks olnud haavlipüss, oleks see ahv surnud olnud.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti juuninumbrist.

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
National Geographic Eesti pakub harivat lugemist kogu perele.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Ajakirjal on 87 000 lugejat.
Hind: e-arve püsimaksega 5,49 €, aastaks 64 €
Telli Ajakiri