Haide suvi: Tiigerhaidega ujumas
Algaja sukelduja kohtub näost näkku ookeani kardetumate röövloomadega ja näeb nende teist palet.
Me tunneme haide ees kabuhirmu, sest neil on tigeda mõrtsuka maine. Hairünnakud on haruldased, aga sagenevad. 2015. aastal toimus maailmas rekordarv provotseerimata hairünnakuid: 98, millest kuus lõppes surmaga. Vähem teatakse, et haidel on ookeani ökoloogias ülitähtis roll. Selles ja järgmistes numbrites vaatleme kolme hailiiki: tiigerhaid, mõrtsukhaid ja pikkuim-hallhaid. Kohtume teadlastega, kes tutvustavad neid mõistatuslikke olendeid – haisid, kes on merede jaoks elutähtsad ega olegi nii hirmsad, nagu arvatakse.
Nägin filmi „Lõuad“ samal suvel, kui see välja tuli, 1975. aastal. Olin üheksa-aastane ja mäletan siiani, kuidas kinosaal rõkkas, kui Brody haikoletise viimaks tappis. Olin filmist täielikus vaimustuses ja tol ööl nägin unes, et WC-potist ujub välja hai ning tuleb mööda esikut mind taga ajama.
Ameerika sai samasuguse elamuse. Me armastasime „Lõugu“ ja hakkasime haisid paaniliselt kartma. Veetsin suure osa lapsepõlvest vanavanemate juures Connecticuti rannikul, kus ma pooleldi elasin vees, ja kuigi käisin ka pärast „Lõugade“ vaatamist ikka ujumas, saatis mind alati ebamäärane hirm, et iga hetk võib hai mulle hambad jalga lüüa. Mu õde, kes on minust kaks aastat noorem, sai filmist nii suure trauma, et söandas vette minna ainult mõõna ajal, kuigi Connecticuti rannikul oli pärast 1900. aastat ette tulnud kõigest kaks haihammustust. Tunded trumpavad faktid alati üle.
Kui sain ülesande kirjutada haidest, otsustasin teha seda, mida ma polnud kunagi tahtnud teha: ujuda koos haidega. Otsustasin võtta sukeldumistunde ja käia Bahama saartel Tiger Beachi (Tiigerhaide ranna) nime kandvas paigas ning sukelduda seal koos tiigerhaidega – kelle liigikaaslased on inimesi rünnanud rohkem kui ükski teine hai peale mõrtsukhai. See pidi olema mu esimene sukeldumine pärast tunnistuse saamist – see tähendab mu esimene sukeldumine mujal kui basseinis või ühes Marylandi karjääris – ja ma kavatsesin sukelduda ilma haipuurita. Enamik inimesi, kes sellest plaanist kuulis, pidas mind kas väga vapraks või väga lolliks.
Mina aga tahtsin lihtsalt purustada illusiooni. Inimesed, kes haisid lähedalt tunnevad, kardavad neid harilikult kõige vähem, ja mitte keegi ei pääse haidele lähemale kui sukelduja. Tiger Beachil sukeldumisretki korraldavad sukeldujad räägivad sealsetest tiigerhaidest armastusega, nagu räägitakse oma lastest või lemmikloomadest. Nad panevad neile hüüdnimesid ja löövad nende iseloomuveidrustest rääkides näost särama. Nende silmis pole tiigerhaid sugugi rohkem inimsööjad kui koerad. (Tegelikult on nad selgelt vähem inimsööjad: 2015. aastal hukkus USA-s koerarünnakutes 34 inimest, aga hairünnakutes kogu maailmas kõigest kuus.)
Illusioone purustada on aga keeruline, sest tegelikkus on harva mustvalge. Päev enne mu esimest sukeldumist Tiger Beachil tuli Hawaiilt uudis, et üht meest oli rünnanud tiigerhai, kes oli nii järjekindel, et mees pääses alles siis, kui kiskus välja hai silmamuna. Mehe jalad olid lõhki rebitud ja üks jalg tuli amputeerida. See oli üks kolmest ainuüksi tol kuul Oahu saare vetes toimunud hairünnakust ja näide viimastel aastatel täheldatud ärevakstegevalt järsust hairünnakute sagenemisest, mille tõttu Hawaii on algatanud tiigerhaide liikumismustrite uuringu.
Siinkohal on aga oluline rõhutada, et haide tähtsus ei seisne ainult selles, kui paljusid inimesi nad hammustavad. Tippkiskjatena toimivad nad ookeani ökosüsteemides hädavajaliku tasakaalustava jõuna, ohjeldades näiteks selliste loomade nagu merikilpkonnade käitumist. Sellega hoiavad haid tervena mererohuökosüsteeme, mis on paljude mereloomade elupaigad.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti juuninumbrist.
Autor: Glenn Hodges
