Rahvusparkide paradoks
Rahvuspark on enamat kui lihtsalt looduskaunis paik. See on rahva ühisvara.
Sada aastat tagasi, 1916. aasta alguskuudel, lummas Ameerikat suurejooneline ja visionäärlik, kuid veidi ähmane ja alles algusjärgus mõte: rahvuspargid. Need oleksid pargid Ameerika kodanikele, mitte mogulite ja kuningate rõõmuks loodud erajahimaad. Need oleksid pargid, mida jagada külalistega kõikjalt maailmast.
Selleks ajaks laius Ühendriikides juba 14 rahvusparki, millest vanim, maailma esimene rahuvspark Yellowstone, oli rajatud riikliku aktiga juba 1872. aastal. Teiste USA rahvusparkide hulka, mis hõlmasid eripalgelisi suurejoonelisi maastikke ja asusid kõik Mississippist lääne pool, kuulusid Yosemite Californias (esialgu osariigi looduspark, mis riigistati 1890. aastal), Wind Cave Lõuna-Dakotas (1903), Glacier Montanas (1910) ja Rocky Mountain Colorados (1915). Samuti asus USA-s 21 rahvuslikku monumenti. Viimast kaitsevormi oli hõlpsam rakendada, sest selle võis määrata presidendi dekreediga muinsuskaitseseaduse raames (jõustus 1906. aastal). Seda võimalust kasutas jõuliselt Theodore Roosevelt oma viimase kolme presidendiaasta jooksul. Riiklike monumentide esialgne nimekiri sisaldas Kuraditorni, Chaco kanjonit, Muiri metsasid ja Suurt kanjonit.
Mis riigil 1916. aastal veel puudus, aga mille vajalikkust mõisteti, oli ühtne määratlus, mida rahvuspark endast kujutab või peaks kujutama, ning üks kindel asutus, mis on volitatud haldama, kaitsma ja valvama hajaliasetsevaid rahvusparke ja pargilaadseid monumente. 1916. aasta augustis, kui Euroopa riigid taplesid esimeses Somme’i lahingus, võttis Kongress vastu seaduse, mille president Woodrow Wilson allkirjastas, luues siseministeeriumi allüksusena Rahvusparkide Teenistuse (National Park Service – NPS). NPS-i esimeseks direktoriks sai kalifornialane Stephen Mather, kes oli saanud rikkaks booraksi müügiga, kuid hoolis väga looduskaitsest. Tema abiline ja partner oli varatu noor jurist ja kaevandusinseneri poeg Horace Albright, kellest sai 1919. aasta alguses Yellowstone’i juhataja ning viimaks Matheri mantlipärija NPS-i direktorina. Need kaks üliolulist meest ja nende paljud liitlased kogusid toetust süsteemile ning aitasid sellele lisada uusi üksuseid, kuid rahvusparkide olemuse määratlemine ei lõppenud nende tegevusega.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti mainumbrist.
Autor: David Quammen